Ritsikukodu

Jaanuar on traditsiooniliselt olnud aasta üks pikemaid kuid. Külm ja veidi rõõmutu, sest aastavahetuse trallid on möödas, aga kevadet veel vara ootama hakata. Ehk nagu Murca kirjutas: talv on siinmail miski, mis lihtsalt tuleb üle elada.

Seekord kulus mul jaanuar kiiresti ja toredasti.

Kui mitte võtta arvesse kõike, mis läks pekki.

*Vanematel läksid üheaegselt katki auto ja elektripliit ning külmus kinni saunaboiler.

*Minu automehaanik teatas, et lähemal ajal tuleb mu golfaril vaja vahetada mootorikett, mis teeb käivitamisel imelikku häält.

*Blogi läks lukku.

*Sain 30 eurot parkimistrahvi, kuna kinno minnes arvasin, et tasuta parkimine algab kella kuuest, aga algas hoopis kella seitsmest.

*Meie pere kunstikalender tuli super vahva ja omapärane, igal pereliikmel täitsa enda stiilis joonistused-maalid, aga tegin kujundades ühe lolli vea: üks pilt oli puudu/teine pilt läks topelt. Uusi kalendreid ei hakanud tellima, sest pagana kallis lõbu, 4 tk maksis ca 50 eurot, lihtsalt printisin puuduoleva joonistuse välja ja kleepisin õigesse kohta.

Need kõik olid täiesti tavalised argielulised probleemid ja sekeldused, ei midagi hullu, aga lõpuks tekkis tunne, et see veider jaanuar võiks nüüd tõesti otsa saada ja veebruar juba uue, positiivsema energiaga alata…

Asjalikumatest teemadest toimus see, et töötasin heade tuttavate juures üht teenindajat asendades: õppisin ära kassaaparaadi kasutamise ja konjakivalamise.

Jätkus Tartu Ärinõuandla korraldatud veebikoolitus 40+ vanuses naistele, kus õpetatakse tegema veebikursust. Mul mõte on olemas, mida teha, aga selleks peab jälle uusi tehnilisi asju õppima, mis mind absoluutselt ei rõõmusta. Samas tundub, et praegune eluetapp mind nii suunabki: nutad, aga õpid ja pingutad edasi!

Külastasin kuus korda jõusaali, 1 kord agilitytrenni ja 1 kord ujulat/sauna.

Vaatasin kinos filme “Rendipere” ja “Sinisest sinisem”, lisaks Sander Õiguse stand-uppi, olin Kõneklubis keelepatrull.

Korra jõudsin Tartusse: kohtusin lastega, ostsin vanematele uue elektripliidi, käisin psühholoogi juures.

Kuu lõpus sai mu tähtajaline tööleping otsa ning regasin end töötuks. Esimene kohtumine Töötukassas oli meeldiv. Konsultant arvas mu cv-d vaadates, et selliste kogemustega oleks hoolimata mu vanusest üsna tõenäoline mõne kuuga uus töö leida, aga kuna soovin paindlikku tööaega või kodukontorit, võib see asja keerulisemaks teha.

Konsultant lisas veel, et sageli on minuvanused naised väga endas kahtlevad ja ebakindlad, kuigi enamasti see tööle saamisel siiski takistuseks pole.

Vastasin, et sellega mul muret pole: mina olen iseendaga väga hea sõber ja enda suurim fänn. Pigem tekitab ebalust asjaolu, et ma ei tea, kus praegu sellised töökohad on, kuhu just minusugune pusletükk sobiks.

Noh.. kohati tuleb tõesti hirm peale. Tööalane identiteet on pausil, blogimine on pausil, sõbrad elavad oma kiireid töö-ja eraelusid, vanemad aina karjuvad appi, pangaarve kahaneb – mida ma üldse teen? Kust otsast ma oma elu uuesti üles ehitama hakkan? Mis mul veel üldse alles on?

Aga nüüd on ju veebruar ja suurepärased talveilmad. Lähen koeraga mere äärde, naudin, kuidas talvepäike tühja jäise-lumise mere peal kiiskab ning tunnen, kuidas mu närvisüsteem lõpuks ometi tasapisi hakkab rahunema. Ma magan PALJU paremini, olen rahulikum ja rõõmsam, ei sõimle enam autoroolis, jaksan füüsiliselt liikuda ja trenni teha, mul on aega kappe ja sahtleid koristada jne. Tean kindlalt, et see, mida tegin, oli õige. Mul oli/on vaja puhata ja ennast taas üles leida. Mis on natuke veider, sest ma ei töötanud ju kiirabiarsti või politseinikuna, kus pidev stress laes, üsna rahulik ja sisseharjunud töö oli mul. Ehk siis olen keskmisest tundlikuma loomuga ja pinged pikkamööda kogunesid, kuni enam ei mahtunud ära.

Ei tea veel, kuhu see teekond mind viib, aga lähen edasi, päevhaaval. See on kindlasti üks oskus, mis mul treenimist vajab- hetkes püsimine ilma pideva ärevuseta homse suhtes. Ja näe: nüüd sain isegi uue konto/blogi tehtud ning kujuta ette, wordpressi toelt tuli eile vastus ja soov näha mu “asitõendeid”. Saatsin just need ära ning mine tea, äkki isegi saan vana blogi veel tagasi.