WordPress pole ikka veel mu viimasele kirjale vastanud. Juba üheksa päeva. Homseni veel ootan. Kuigi olen rõõmus, et hulk inimesi on siia tee juba leidnud, kurvastan endiselt oma eelmise blogi saatuse üle. Aga vähemalt saan jälle kuskile kirjutada, see tekitab kergendust. On olemas välja hingamise koht. Sest paberpäevikusse kirjutan hoopis teistsuguseid asju.
Igatahes, tõmbasin siia ühe teistmoodi kujunduse ja vaatan, kuidas tundub. Kuidagi liiga suured tähed vist?
Tartus oli seekord väga tore.
Kolmapäeva õhtul toimus kokkusaamine veebikursuse tegemise veebikursuse naistega peosaalis Elutuba Lava Taga. Põneva disainiga koht, huvitav seltskond ja palju peeneid suupisteid. Istusin ühes lauas läbipõlenud õpetajaga, kes teeb veebikursust läbipõlenud õpetajatele, joogatreeneri, keraamiku ja nõiaga (ta ise nimetas end heaks nõiaks). Väga ergastav :)! Mu enda veebikursus (pigem põhjalikum loeng-koolitus) võtab tasapisi peas kuju, aga kuidas seda kõike tehniliselt toimima panna, nõuab nuputamist. Praegu oleme tööjärjega alles visuaalse identiteedi juures ja eile ma Canvas väga kannatlikult, iseenda kärsitust ning oma algajalikkuse üle vihastamist trotsides nikerdasin valmis moodboardi ning logo. Ma ei tunne eriti Canvat, väga nõme on kogu aeg otsida nuppe ja funktsioone, aga samas oli mul ammu plaanis selle õppimine, nii et katsun üle saada lakkamatust “ma ju ei oska/ei saa hakkama!” vingumisest oma peas.
Siis proovisin Rohepöördujasse teha video elektrita söögitegemise teemal. Mõtlesin üles filmida, kuidas teen ahjus mulgi putru. Filmimise osa meeldis mulle väga, sest uus ja loominguline tegevus, aju oli sillas. Aga taas kui asi jõudis töötlemise ja InShotis monteerimiseni, hakkas jälle “ma ju ei oska” kaeblemine pihta. Miks õppimine ja katsetamine peab nii raske olema??
Samas peaaegu kõik teised valdkonnad mu elus on praegu äärmiselt lihtsad. Otsustamist vajavad sellised küsimused, nagu kas ja mis päeval minna trenni, mida teha lõunaks süüa, kas poest on midagi vaja, milline sahtel või kapp järgmiseks ära koristada. Sajaga naudin seda lihtsat elu praegu. Mõeldagi ei taha, et peaks tööd otsima.
Või siiski, eile korra töölkäimisele ja rahale küll mõtlesin. Nimelt golfar tuli remondist, arve (mootoriketi profülaktiline vahetus, õlivahetus, uus kütusepump) tuhat eurot. Aga selleks ju meelerahufond ongi, eks! Olen tänulik oma minevikuminale, kes oma pisikesest palgast suutis raha kõrvale panna.
Psühholoogi juures vaatasin kah oma minevikumina poole. Kaugema mineviku, nii 35-40 aasta taguse mina poole.
Hiljem ütlesin emale ja isale: tegelikult lapsed ei pea oma vanemate koormaid kandma, see ei ole õige. Ma olen küll juba ammu täiskasvanud inimene, aga ikka ju veel teie laps. Teie peate minule rääkima, kuidas elu käib! Teil on ju rohkem kogemusi ja elutarkust – minul on vaja teie pealt näha, kuidas eluga hakkama saada, probleeme lahendada, väärikalt vananeda. Teie peate mind julgustama, et on mis on, kõik kuidagi ikka laheneb! Ja mina omakorda pean näitama oma lastele, kuidas elu käib.
Nad jäid mu avalduse peale üllatusest täiesti tummaks.
Ma ise ka olin tohutult üllatunud. Läksin eelmisel aastal psühholoogi juurde mitme erineva murega, millest üheks oli soov teada saada, kuidas vanemate murehunnikute all ise emotsionaalselt terveks jääda. Ja nüüd sain aru, et see ei peagi nii olema! Lapsed ei pea oma vanemate murede eest vastutust võtma! Muidugi on loomulik muul moel vanemaid aidata, a la praktilised tegevused, nende elujärje vastu huvi tundmine jms, aga mina ei pea olema emotsionaalne prügikast, kuhu teised oma mured sisse kallavad. Vau! See mõistmine oli tohutu kergendus mu jaoks, sest see vabastas süüst, et ma pole prügikastiametiga kuigi hästi hakkama saanud.
Selle teeraja muutmine saab väljakutse olema, sest aastakümneid on seda ju tallatud.
Mai tea, võibolla on see liiga isiklik teema, millest avalikus blogis kirjutada, aga samas leian, et maailm oleks parem koht, kui inimesed ei kardaks näidata oma haavatavust ja arengukohti.
Neil päevil kuulasin Papside podcasti, ühte osa blogija Henryga ja teist podcasti tegijate endiga. Hämmastav oli kuulata mehi oma nõrkustest ja eksimustest rääkimas. Minu süda päris rõõmustas, kui Kristo ja Illimar seletasid, kuidas nad jõudsid teraapiasse ning soovitasid seda ka Henryle. Henry ütles, et ta ei julge seda Pandora laegast avada. Siis Kristo rääkis, et esialgu ongi väga raske kui istud terapeudi toolis ja näed vaimusilmas üht viieaastast õnnetut poissi ja neid viieaastaseid muudkui tuleb ja tuleb.. Aga lõpuks toob see rahu, andeksandmise ning paremad valikud oma praeguses elus.
Ma olen nii nõus sellega.
Ilusat pühapäeva teile!
Ps. Näe, ma tegin moodboardi ja Rohepöörduja logo on ka selle peal, kuidas too teile tundub? Ilma taustata, valgel pinnal logo meeldib mulle endale kõige rohkem.
Ritsikukodu 
Leave a reply to Ritsik Cancel reply