Veebruar

WordPress pole ikka veel mu viimasele kirjale vastanud. Juba üheksa päeva. Homseni veel ootan. Kuigi olen rõõmus, et hulk inimesi on siia tee juba leidnud, kurvastan endiselt oma eelmise blogi saatuse üle. Aga vähemalt saan jälle kuskile kirjutada, see tekitab kergendust. On olemas välja hingamise koht. Sest paberpäevikusse kirjutan hoopis teistsuguseid asju.

Igatahes, tõmbasin siia ühe teistmoodi kujunduse ja vaatan, kuidas tundub. Kuidagi liiga suured tähed vist?

Tartus oli seekord väga tore.

Kolmapäeva õhtul toimus kokkusaamine veebikursuse tegemise veebikursuse naistega peosaalis Elutuba Lava Taga. Põneva disainiga koht, huvitav seltskond ja palju peeneid suupisteid. Istusin ühes lauas läbipõlenud õpetajaga, kes teeb veebikursust läbipõlenud õpetajatele, joogatreeneri, keraamiku ja nõiaga (ta ise nimetas end heaks nõiaks). Väga ergastav :)! Mu enda veebikursus (pigem põhjalikum loeng-koolitus) võtab tasapisi peas kuju, aga kuidas seda kõike tehniliselt toimima panna, nõuab nuputamist. Praegu oleme tööjärjega alles visuaalse identiteedi juures ja eile ma Canvas väga kannatlikult, iseenda kärsitust ning oma algajalikkuse üle vihastamist trotsides nikerdasin valmis moodboardi ning logo. Ma ei tunne eriti Canvat, väga nõme on kogu aeg otsida nuppe ja funktsioone, aga samas oli mul ammu plaanis selle õppimine, nii et katsun üle saada lakkamatust “ma ju ei oska/ei saa hakkama!” vingumisest oma peas.

Siis proovisin Rohepöördujasse teha video elektrita söögitegemise teemal. Mõtlesin üles filmida, kuidas teen ahjus mulgi putru. Filmimise osa meeldis mulle väga, sest uus ja loominguline tegevus, aju oli sillas. Aga taas kui asi jõudis töötlemise ja InShotis monteerimiseni, hakkas jälle “ma ju ei oska” kaeblemine pihta. Miks õppimine ja katsetamine peab nii raske olema??

Samas peaaegu kõik teised valdkonnad mu elus on praegu äärmiselt lihtsad. Otsustamist vajavad sellised küsimused, nagu kas ja mis päeval minna trenni, mida teha lõunaks süüa, kas poest on midagi vaja, milline sahtel või kapp järgmiseks ära koristada. Sajaga naudin seda lihtsat elu praegu. Mõeldagi ei taha, et peaks tööd otsima.

Või siiski, eile korra töölkäimisele ja rahale küll mõtlesin. Nimelt golfar tuli remondist, arve (mootoriketi profülaktiline vahetus, õlivahetus, uus kütusepump) tuhat eurot. Aga selleks ju meelerahufond ongi, eks! Olen tänulik oma minevikuminale, kes oma pisikesest palgast suutis raha kõrvale panna.

Psühholoogi juures vaatasin kah oma minevikumina poole. Kaugema mineviku, nii 35-40 aasta taguse mina poole.

Hiljem ütlesin emale ja isale: tegelikult lapsed ei pea oma vanemate koormaid kandma, see ei ole õige. Ma olen küll juba ammu täiskasvanud inimene, aga ikka ju veel teie laps. Teie peate minule rääkima, kuidas elu käib! Teil on ju rohkem kogemusi ja elutarkust – minul on vaja teie pealt näha, kuidas eluga hakkama saada, probleeme lahendada, väärikalt vananeda. Teie peate mind julgustama, et on mis on, kõik kuidagi ikka laheneb! Ja mina omakorda pean näitama oma lastele, kuidas elu käib.

Nad jäid mu avalduse peale üllatusest täiesti tummaks.

Ma ise ka olin tohutult üllatunud. Läksin eelmisel aastal psühholoogi juurde mitme erineva murega, millest üheks oli soov teada saada, kuidas vanemate murehunnikute all ise emotsionaalselt terveks jääda. Ja nüüd sain aru, et see ei peagi nii olema! Lapsed ei pea oma vanemate murede eest vastutust võtma! Muidugi on loomulik muul moel vanemaid aidata, a la praktilised tegevused, nende elujärje vastu huvi tundmine jms, aga mina ei pea olema emotsionaalne prügikast, kuhu teised oma mured sisse kallavad. Vau! See mõistmine oli tohutu kergendus mu jaoks, sest see vabastas süüst, et ma pole prügikastiametiga kuigi hästi hakkama saanud.

Selle teeraja muutmine saab väljakutse olema, sest aastakümneid on seda ju tallatud.

Mai tea, võibolla on see liiga isiklik teema, millest avalikus blogis kirjutada, aga samas leian, et maailm oleks parem koht, kui inimesed ei kardaks näidata oma haavatavust ja arengukohti.

Neil päevil kuulasin Papside podcasti, ühte osa blogija Henryga ja teist podcasti tegijate endiga. Hämmastav oli kuulata mehi oma nõrkustest ja eksimustest rääkimas. Minu süda päris rõõmustas, kui Kristo ja Illimar seletasid, kuidas nad jõudsid teraapiasse ning soovitasid seda ka Henryle. Henry ütles, et ta ei julge seda Pandora laegast avada. Siis Kristo rääkis, et esialgu ongi väga raske kui istud terapeudi toolis ja näed vaimusilmas üht viieaastast õnnetut poissi ja neid viieaastaseid muudkui tuleb ja tuleb.. Aga lõpuks toob see rahu, andeksandmise ning paremad valikud oma praeguses elus.

Ma olen nii nõus sellega.

Ilusat pühapäeva teile!

Ps. Näe, ma tegin moodboardi ja Rohepöörduja logo on ka selle peal, kuidas too teile tundub? Ilma taustata, valgel pinnal logo meeldib mulle endale kõige rohkem.

7 responses to “Veebruar”

  1. Mulle väga meeldivad suured tähed, pime geront saab ilma prilideta lugeda. Aga ma nüüd tahaksin midagi öelda või arutada, aga kui mu seisukoht on sobimatu, kustuta julgelt, ma päriselt ka ei solvu ega vihasta. Alguses ma mõtlesin, et ei ütle midagi, aga käisin vahepeal väljas väikese tiiru ja kuidagi jäi keerlma pähe su postitus, seega ikkagi mõtlesin, et ütlen, sest Ritsik on väga normaalne inimene, tunneb mind elus ka, ehk ei blokeeri igaveseks virtuaal- ja mittevirtuaalsuhtlust :-). Olgu, see on muidugi kunstiipärane liialdus. Ma EI KRITISEERI, lihtsalt tahan väljandada kurikuulsat “aga mul on/arvan nii”. Selle vanematele ütlemsie kohta. Kuigi ma olen nõus, et lapsed ei pea vanemate koormat kandma (vanemad laste oma ka mitte), aga nii ma ei ütleks. Mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et ma ei arva, et meie vanemad, kui nad on juba küpses eas saavad meile veel ikka näidata kuidas elu käib. Elu on pidevas muutumises ja pigem ikka noorem põlvkond saab vanemat toetada uute korrladuste ja arengute mõistmisel. Mis oli väärikas vananemine ja probleemide lahendamine nende vanemate ajal ei ole enam meie vanemate ajal ja meie oma on jälle teistsugune kui meie vanemate oma. Mina näiteks õpetasin oma isale, et onu Heino naljade tegemine on väga out, mõni asi, mis 70ndatel ja 80ndatel oli naljaks on tänasel päeval kohatu jne. Sest kuigi mu isa oli intelligentne ja haritud persoon, oli ta siiski oma aja produkt. Aga võttis õppust, õpetasin n-sõna mitte kasutama jne. Ühesõnaga jah … ma elu teise poole teises otsas olevaid inimesi enam endale elu õpetama ei sunniks. Eriti veel peab vormis. Ma muidugi ei kannata üldse mingit peab-vormi. Olen isegi mõnele sõbrannale öelnud, üsna plekisel toonil, “et mina ei pea mitte midagi” – kui keegi on eksalteeritult kuulutanud, et sa “pead” seda või teist tegema/vaatama/nägema. Ja oma laste probleemidega ma ka ei taha liigselt tegleda (ma olen muidugi õudne egoist). Tütar ja tema peika on mõlemad parajad draama queenid, vahetpidamata “lähevad lahku” – ja siis kirjutavad mõlemad mulle Messengeris, kuidas ikka tema seda ja teine toda. Aus vastus on – ma ei taha teada. Te olete 25 ja 26 – katsuge hakkama saada. Sel nädalal õnnestus (osaliselt minu poolt) järjekordne lahkuminek ära hoida, pärast tütar tänas, ja peika kirjutas, et “oleks olnud mõttetu lahkuminek”. Aga ausalt, ma ei viitsi ega tunne, et see oleks mu kohustus. Ära kuulan ikka, muidugi. Aga kui peaksin valima, kas kanda 90 aastase ema või 25 aastaste laste koormat, siis ma arvaks, et ema vajab mind rohkem. Vabandust, nii pikk tuli, ja kui jääb alles, siis olen väga põnevil, kas arutelu tuleb.

    Mulle meeldib ka valgel taustal logo kõige rohkem.

    Liked by 3 people

    1. Ma ei taha mingi südametu järeltulijana tunduda, eks ma muidugi jätkuvalt kuulan nende muresid; pigem pidasin silmas, et ma ei pea nt nendevahelisi pingeid siluma või nende mineviku taaka üha uuesti kuulma.
      Aga jah, elama õpetamisega on nii ja naa tõesti, kõik muutub pidevalt. Ma ei ootagi neilt praktilisi elunõuandeid, pigem rahu ja lohutust, et kõik möödub. Moraalset ja emotsionaalset tuge. Ma olen tugev, alati saan hakkama, aga vahel nii väga tahaks seda turvatunnet ka oma vanematelt saada. Nemad aga ootavad seda hoopis minult ja mina ei jaksa enam. Vanad inimesed peaksid ju olema lõpuks iseenda ja maailmaga rahu sõlminud?

      Liked by 1 person

      1. Sind südametuses kahtlustada ei tuleks mulle pähegi. Vaata ennast – sa oled lahkuse ja heatahtlikkuse võrdkuju.

        Like

  2. Minul on väga kahju, et ma ei jõudnud/osanud omal ajal vanemate rõõmude ja murede vastu huvi tunda, endal oli elamisega väga palju tegemist. Paraku surid mõlemad noorelt, enam pole kelleltki asju küsida. Rõõmu teeb, et minu lapsed tunnevad isapoolse suguvõsa vastu huvi ja jagan kõike ilma häbenemata. Hiljuti uuris mu noorim, gümnasistist poeg, et kuidas te emaga tutvusite. Tundus, et ta kuulas mu mälestusi huviga. Mina noormehena ei oleks sellise küsimuse peale tulnudki 🙂

    Liked by 1 person

    1. Mina olen oma vanemaid küsitlenud küll, aga tol ajal nad väga ei tahtnud meenutada. Vbla peaks nüüd uuesti proovima.

      Like

  3. Leidsin indigoaalase commenti-sabast lingi. Aitäh!

    Vaata, kas see aitab pilti panna: https://www.youtube.com/watch?v=y2dPiX-LRYI&t=37s,

    Like

Leave a reply to Ritsik Cancel reply