Üks suurepärane algatus on mul sel aastal olnud jõusaalitrennidega taasalustamine. Füüsilist treeningut soovitatakse ju vaimse tervise tõhusaks lisatoetamiseks, olgu siis tegu depressiooni, vaimse väsimuse või ATH-ga. Lisaks ketravad jõutreeningute olulisusest teatud eas daamidele kõik tervisepodcastid, -ajakirjad ja mõjuisikud.
Mina lihtsalt tundsin end füüsiliselt lödi ja jõuetuna. Mõtlesin, et kuna nüüd on vaba aega lahkelt käes, puuduvad vabandused seda mitte oma tervise heaks rakendada.
Esimese trenn koos personaaltreeneriga (super armas ja asjalik Lucia) oli väga hirmus. Juhtus olema uue aasta esimese esmaspäeva õhtu ja saal oli uus-aasta-uus-mina treenijaid nii täis, et suht külg ees tuli inimeste vahelt end läbi litsuda.
Aga koos treeneriga on ikka hoopis teine tera. Ma mäletasin neid masinaid küll, mida olin kasutanud, soovisin lihtsalt kontrollida, kas mu tehnika on õige ning uusi harjutusi kavasse saada. Lucia näitas erinevad masinad ette, mida kasutada võiks, ütles, et mu kehatunnetus on väga hea ning juhtis samas tähelepanu mingitele pisikestele detailidele, mida ise ei märka ja mis samas harjutuse tegemisel olulised on.
Tegime koos kaks trenni, sain kava ja hakkasin ise pusima.
Alguses oli kõik nii ebamugav, väga, väga nõme!
Alates sellest, et kui samal ajal on popp rühmatrenn (ja vbla veel saalis ringtreening lisaks), on riietusruumis hirmus kitsas: ainuüksi saapapaare vedeleb ukse juures 30 (ükskord lugesin ära), trennipiff trügib end just sinu kõrvalkappi, kuigi mujal ruumi küll, kappide vahel ei mahu käima jne. Vetsus on keegi jätnud vee tõmbamata, põrandal vedelevad kellegi juuksed. Koolitüdrukud lobisevad pinkidel, keegi sööb karbist makarone, keegi valab end üle kolme kehahooldustootega. Saali sisenedes lööb testosteroonilaine hinge kinni: kümned eri vanuses mehed on hõivanud 80% masinatest. Kõik tunduvad olema super heas vormis, isegi kleenukesed neiud rebivad hiigelraskusi. Mõni mees ei puhasta enda järel masinat, mõni jätab vahendid vedelema.
Ühesõnaga kogu aeg karenlikult puhisesin sisemisest pahameelest. Kõik häiris!
Mõtlesin, mida Kaur ütleks: missa siis ronid sinna, mine suusata ja uisuta parem! Kahjuks ma uisutada õieti ei oska ja peale üht kukkumist (aaaastaid tagasi) ei taha kah ning suusad isegi sõbrannalt laenasin, aga väljas oli -20 kraadi, tõesti ei suutnud end sundida.
Jätkasin jõuksiga, lihtsalt püüdsin hommikul hiljemalt kell 11 platsis olla. Siis oli inimesi vähem ja sain rahulikult oma mikroraskustega toimetada. Vaatasin, et tegelikult käib ikka igasugust rahvast, nooremaid ja vanemaid, pakse ja päris kleenukesi.
Need inimesed, keda oma eelmisest #uusmina perioodist mäletasin, olid kõik kadunud. Näiteks härra Sõlm, pisike põhiliselt musklitest koosnev kiilaspäine mees, kes treenis tunde ja oli alati kohal. Või härra Totoro, hästi suur, natuke ümara vormiga ja väga lahke naeratusega mees. Tema oli samuti alati kohal, aga enamuse ajast suhtles teiste treenijatega. Enam pole näha preili Barbiet, vööni ulatuvate blondide lahtiste juustega jõunaist.
Nüüd on mulle silma jäänud härra Viiking. Temal on palju mütsi alla topitud juukseid ja napi maikaga halvasti varjatud nii muljetavaldav ülakeha, et anna mõõk kätte ja saada Saaremaad vallutama. Boys in Black: kolm-neli mustades maikades ning kotakates dressipükstes noormeest, kes on hästi viksid-viisakad ja pagana tugevad, tõstavad megaraskusi ega lähe seejuures isegi näost roosaks. Kristjan on ka sageli saalis – mu endine kolleeg, temal on mingi 20 aastat jõuksistaaži kindlasti.
Õnneks trenn teeb mulle kõvasti endorfiine (kõigil vist ei tee) ja enesetunne on pärast väga hea. Ausalt öeldes mulle juba päris meeldib see rauatöö! Mulle meeldib tunne, et olen tugev. Kui mõni naine mu lähedal midagi teeb, siis salaja piilun, mis raskused temal on ja rõõmustan, kui minul on natuke rohkem. Kui temal on rohkem, noogutan sisimas tunnustavalt.
Üks tobe asi on küll jõuksiga: aega läheb päris palju. Rühmatrennis rühmad tunnikese ära ja hops koju, aga masinatega ma alla pooleteise tunni ei jõua kuidagi, pluss veel pesu ja parklasse minemine – kokku kaks tundi. Kui veel poest tahaks läbi joosta, siis napilt-napilt jõuab tasuta parkimise aja sisse mahtuda.
Samas aega mul praegu on, nii et kõik hea. Olen endaga rahul, vahelduseks.
Ritsikukodu 
Leave a reply to tom Cancel reply