Ritsikukodu

Kuhu ma pean vajutama ja mida tegema, et postituse päises pilti vahetada? Üldse ei viitsi oma digipädevust arendada :(. Las see Kati joonistatud kitsepilt siis veel olla.

Eile tegin üle pika aja sellise päeva, kus mul polnud mingeid plaane, täielik #vaatabkuidaskulgeb mõtteviis (mida ma tegelikult üldse ei armasta, mul peab kõik kirjas ja läbi mõeldud olema). Tahtsin küll minna kinno “I swear” filmi vaatama, aga ilmselt mitte piisavalt, sest mul polnud kellegagi minna ning ei suutnud end piisavalt motiveerida üksi kodust väljuma. Kogu päeva nokitsesin koristada/korrastada: köögikapid, köögisahtlid, elutoa raamaturiiul, kirjutuslaua sahtlid. Korrastades elu korda, eks. Kas see ongi hüperfookus? Ühe koerajalutamispausi tegin ning kodujuustupiruka panin ahju. Õhtul lugesin midagi. Kõik. Väga meeldiv päev.

Täna alustasin oma päeva SEB veebiseminari vaatamisega, teemaks Instagrami-turundus, päris huvitav. Samal ajal korrastasin kirjutuslaua sahtlit. Siis tegin ühe Rohepöörduja postituse, nüüd blogin ja edasi veel mõtlen, mida teen. Õhtul agility ning Kõneklubi.

Rohepöörduja lehega seoses – ma ei saa aru, kuidas FB töötab. Mingi postitus saab mõnisada vaatamist, mõni aga lausa 25000. Viimane, AI-pildikeste teemaline postitus tõi lisaks üle 200 reaktsiooni. Enamasti täiesti võõrad inimesed. Miks? Kes? Kust? Kuidas see käib? Vaatasin kalendrit ja nägin, et neljapäeviti ja nädalalõppudel tehtud postitused lendavad paremini – korralikud tööinimesed lihtsalt keset tööpäeva sotsiaalmeedias ei passi?

Kunagi olen töötuna sotsiaalmeedia koolitusel käinud ja neid asju õppinud, aga see oli üle 10 aasta tagasi ja kõik muutub pidevalt. Samas aega uusi asju õppida mul nüüd on..

Küsisin töötukassas, kuidas koolitustega lugu on. Konsultant ütles, et tuleb ära tõestada, kuidas konkreetne koolitus su tööle saamisele kaasa aitab. Mul kahe eelmise töötuolemisega õnnestus tõestamine väga hästi. Esimesel juhul olin ühes organisatsioonis vabatahtlikul tööl, tegelesin muuhulgas tõesti sotsiaalmeediaga ning lõpuks kutsuti selle organisatsiooni kaudu mind ka palgatööle. Teisel juhul olin juba tööle kutsutud ning pedagoogikakursus täitis vajaliku kvalifikatsiooninõude. Nüüd siis eks paistab, kuidas.

Töökuulutusi kontrollin, aga miski ei tundu veel kandideerimiseks õige. Tahan tööle sellisesse kohta, kus kokku saavad mu huvi ja teadmised looduse/keskkonna vastu ning konkreetsed oskused: info kogumine ja jagamine, kirjutamine, suhtlemine, õpetamine/koolitamine. Ning võimalikult paindlik peab kogu asi olema, sellest ma ei saa taganeda.

Olen täiesti teadlik, et võibolla ei suuda ma sobivat ametit poole aasta jooksul leida ning pean ise endale töökoha looma. Kui nii siis nii. Seniks pusserdan sotsmeedias – võibolla kui keegi Rohepöördujat teab, on tulevikus klientide leidmine natuke lihtsam. Muidugi ma veel ei tea, mis iganes see toode või teenus oleks, mille müük mulle sellisel juhul leiva lauale peaks tooma. Võibolla polegi seda vaja, siis olen lihtsalt uue oskuse võrra rikkam.

Veel tahtsin jagada, et vaatasin filmi “Sentimentaalne väärtus”. Väga palju tegevust filmis polnud ning need vestlused-sisekaemused-emotsioonid-mõtisklused läksid minu rahutu meele jaoks kohati liiga pikaldaseks, aga film tekitas mõtteid, mida veel mitu päeva omaette heietasin, seega hea lugu. Minu esimene emotsioon pärast kinost väljumist oli: “miks mehed lihtsalt ei oska?” Ei oska oma tundeid märgata, kirjeldada, väljendada ega ka naiste mõtteid ja tundeid märgata?

Filmis oli väike stseen, kus ühe peategelase mees küsis temalt: “Kas see tegi sind kurvaks?”

Mul läks seepeale aju lühisesse, sest minu maailmas pole mitte kunagi mitte ükski mees mitte ühtegi korda minult küsinud, kuidas ma ennast tunnen. Väga-väga vähesed mehed on iseenda kohta suutnud öelda, mida nad tunnevad. Nagu.. kas ainult minul on meestega nii?

Üks sõbranna ütles, et temal siiski üks peika pidevalt muretses, kuidas pruut end tunneb ja teine kutt oli välismaalane, neil tundekasvatusega teised lood ja tema oskas kah küsida, how do you feel about it?

Minul on kogemusi, et noored oskavad paremini. Isegi mu poeg on vahel oma tundeid väljendanud.

Olgem ausad, see pole ainult meeste teema – kindlasti ei suuda või ei soovi ka paljud naised iseenda ega teiste tunnetega tegeleda. Samuti pole emotsionaalne intelligentsus ainus asi, kuidas oma hoolimist välja näidata: mehed pigem küsivad, kuidas sul läks, kas sa seda asja oled proovinud, ma tulen teen sul selle ära vms. Praktilised lahendused, eks. Sest näiteks elukaaslane võiks küll mõista mu tundeid, aga see on ka kena asi, kui puud on tuppa toodud ja autol talverehvid alla pandud.

Mu meelest ki oma tundeid ei mõtesta ja olulisi teemasid läbi ei aruta, siis võivadki jääda lapsepõlvetraumad meid kogu eluks mõjutama, suhted logisema, möödarääkimised kestma ja halvad mustrid põlvkondades edasi kanduma. Film näitas seda väga selgelt.

Mul on iseendaga kõik ses mõttes hästi, et tean, kes ma olen ja kust tulen ning elan minevikuga ilusasti rahus. Aga kui elus tekivad suuremad või väiksemad raputused/kriisid, siis ujuvad mingid teemad jälle pinnale. Viimati küsis psühholoog mõned küsimused mu lapsepõlve kohta ja kohe kui rääkima hakkasin, sain aru, et jälle see vana asi tõmbab mul praeguses elus jalad alt ära. Ah et selle pärast ma mõtlengi praegu nii ja teen otsuseid nii!

Väga tüütu on oma elus sinna kohta tagasi minna, kus mingi muster tekkima hakkas ning jälle iseennast veenma hakata, et tegelikult võib ja saab ka teisiti.

Vot selline hägune mõistujutt täna. Homme sõidan taas Tartusse ja ülehomme koos psühholoogiga katsun sellesse pimedasse kohta natuke valgust sisse lasta.

Teie aga olge ikka rõõmsad, väljendage oma tundeid ja kallistage teisi elusolendeid!